Eesti kipub langema keskpärasuse lõksu

Eesti ülimadal positsioon kaasamise valdkonnas on indeksis mõnevõrra üllatav, aga selgitatav. Ühelt poolt on põhjus sama – oleme harjunud nägema end kõrgetel kohtadel võrdluses teiste siirderiikidega, näiteks  USAID ja Freedom House’i Nations in Transiti indeksites. OECD indeksi puhul võib Eesti madalat positsiooni, vähemalt kaasamise valdkonnas, seostada ka metoodikaga. Kodanikuaktiivsust ja kaasatust kajastab indeksis kaks indikaatorit: valimisaktiivsus valimistel ning kodanike ja vabaühenduste kaasatus otsuse tegemise protsessi. Adekvaatsema valdkondliku hinnangu andmine eeldaks ilmselt natuke rohkemate komponentide vaatamist.

Valimisaktiivsus on Eestis olnud viimastel valimistel stabiilselt üle 60%, mis on teisi Euroopa riike vaadates pigem keskmine tulemus – kindlasti mitte väga madal. Ka on antud valdkonnas riigiti hinnatud eri valimisi – parlamendi- ja presidendivalimisi.

Näiteks Prantsusmaa puhul, kus indeksis toodud valimisaktiivsus on 80%, on hinnatud osalust presidendivalimistel, samas kui Prantsusmaa parlamendivalimistel on viimastel kordadel valmisaktiivsus olnud oluliselt madalam – 55 ja 60% vahel. Lisaks, OECD indeksi valimistest osavõtu indikaator hõlmab mitmeid riike, kus valimistest osavõtt on kohustuslik -  Türgi, Belgia, Austraalia, Kreeka, Küpros jne. See tõstab hoobilt kogu OECD keskmist.

Kummaline metoodika 

Eraldi arutelukoht on, kuivõrd näitab üldse valimistel osalemise kohustuslikkus kodanikuühiskonna tervist ja sisulist sotsiaalset kaasamist. Seega antud indikaatori kõrge keskmine ei ole päris üheselt mõistetav referents ning riikide pingeritta seadmisel nende valimiaktiivsuse alusel tuleks kindlasti arvesse võtta ka riigi valimissüsteemi konteksti.

Indeksi alaosas, mis vaatab, kuidas toimub eri riikides poliitikakujundamises osalemine ja kaasatus otsustusportsessidesse, on  metoodika veelgi mõistmatum. Nimelt andmeallikas, millele indeksis viidatakse Eesti kohta andmeid ei hõlma. Teiseks ei ole võimalik täpsemalt näha, milliste küsimuste alusel koondindikaator moodustati. Seetõttu on siin raske hinnata, miks Eesti koondpositsioon selles valdkonnas siiski niivõrd madal on – formaalselt on Eestis kaasamisega seotud protsessid vähemalt riigiasutuste tasandil pigem hästi reguleeritud.

Indeksi positsiooni tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka seda, et osa andmeid pärineb enam kui viie aasta tagant.

Autor: Katrin Pihor ja Jane Matt